Esmalt ma jooksin sellepärast, et see oli üks põhjustest, miks tohtis kodust lahkuda. Nimelt alustasin jooksmisega 2020 aasta suvel, kui koroona oli juba natuke aega kestnud ning mulle sai üsna kiirelt
selgeks, et ma ei taha iga päev diivanil lösutada ja mingit jama sisse süüa.

Kilomeeter kilomeetri haaval said need jooksutiirud tehtud, esimesed jooksud maksimaalselt 3 kilomeetrit. Rohkem lihtsalt ei jaksanud ja tossud oli liiga mitu aastat vanad pealekauba.

Olles umbes aastakese niisama jooksnud, pakkus üks kolleeg mulle oma Rotterdami maratoni osalust. Alguses olin küll veidi kõhkleval seisukohal, et mina ja maratonile. Vabandage, kas te ajasite midagi sassi? Aga olles paar päeva seda mõtet kaalunud, siis võtsin selle vastu, sest kui raske see ikka olla saab, onju?

Veidi rohkem kui kuu aega enne oma esimest täispikka maratoni osalesin ma Brüsseli 20km iga-aastasel jooksul. See oli mu esimene ametlik nii pikk võistlusdistants. Alates sellest jooksust ma jooksin sellepärast, et meie ümber on nii palju inimesi, kes seda teha ei saa.

Nimelt oli sellel jooksul ka eraldi start erivajadustega inimestele, kellel mõistagi olid saatjad. Ja siis olin seal mina. Kurtmas, et veidi rasked tõusud on. Samal ajal, kui minu ümber on väga palju inimesi, kes isegi parima tahtmise korral ei saa mitte kunagi ise joosta. Ja see taipamine lõi mind päris valusalt ning tegin endaga kokkuleppe, et kõik edasised võistlused ma pühendan nendele, kes ise vabalt liikuda ei saa.

Saatuse iroonia oli see, et septembris 2022, olles treeninud oma kolmandaks, Berliini maratoniks, pidin kaks nädalat enne võistlust eesmärgi katkestama ja olin hetkega nende inimeste seas, kes enam joosta ei saa. Mul on siiani meeles doktori sõnad: “Kui mul oleksid sinu silmad, siis ma ei läheks sellele maratonile. Ja mitte ainult sellele maratonile, vaid sa ei tohiks kunagi enam sellist distantsi joosta”.

Inimesele, kes on jooksus leidnud oma kire, on see väga valus tõdemine. Pea aastake igasugust spordipausi ning silmaarstide vahet jooksmist. Kõik oli pikka aega väga ebaselge.

Juulis 2023 julgesin tossud uuesti jalga panna ning esimesed kilomeetrid seljatada.

Sellest ajast peale ma jooksen, sest ma saan. Liikumine on privileeg, mida ei tohiks jätta diivanile vedelema, sest me iial ei tea, millal seda privileegi meil enam ei ole.

Tänaseks on igasugune jooksmise keeld maha võetud ja riskid viidud miinimumi, kuid need on alati siiski olemas. Ja ma oskan nii silmanägemist kui ka liikumisvõimalust oluliselt rohkem hinnata.